Kellele kuulub St. Petersburg Times? Miks see lugejatele oluline on

Andrew Barnesi kiri Timesi lugejatele

Autor ANDREW BARNES

St. Petersburg Times, avaldatud 26. detsembril 1999. aastal

Kui ma paar päeva tagasi aasta tööd lõpetasin, kirjutasin alla väga suurele tšekile, 22,5 miljonile dollarile. See oli kasum, mille see ajalehte välja andev ettevõte on viimastel aastatel teeninud ja kõrvale pannud ning see läks meie omanikule Poynteri Instituudile.

Rõõm oli tšeki ärasaatmine. Tasutakse ligi 10 aastat tagasi tekkinud võlg. Ma pole kunagi hüpoteeki põletanud, kuid see peab olema sama. Omandiõigus on kindel. On aeg pöörduda uute väljakutsete poole.

Kuid me naudime ka hetke ja tähistame selle ajalehe väga ebatavalise omandi tähtsust.

Peterburi armastama hakanud Hoosier Nelson Poynterile kuulus enamus ajalehest St Petersburg Times, kes ostis selle oma isalt Paul Poynterilt. Ta lõi Poynteri Instituudi, mis on ajakirjanike kool, mis asub praegu Peterburis Third Street Southis. (Tegelikult nimetas Poynter, iseäralik mees, seda Modern Media Institute'iks ja me muutsime nime pärast tema surma 1978. aastal.)

Instituudil oli kaks eesmärki: õpetada ajakirjanikke noori ja vanu ning hoida oma ajaleht sõltumatu ja vaba oma kogukondi teenindama. Ta kirjutas, et ajalehtede väljaandmine on püha usaldus ja seda tuleb alati teha avalikkuse huvides. Kaugema ettevõtte omamine muudaks selle võimatuks.

Probleem oli selles, et talle ei kuulunud kogu aktsia. Tema õele Eleanor Poynter Jamisonile kuulus 200 aktsiat. Poynter üritas korduvalt aktsiaid osta. Tema järglane Eugene Patterson üritas aktsiaid osta proua Jamisonilt ja pärast tema surma oma tütardelt. Nad ei suutnud seda teha.

Just siis, kui ma 1988. aasta lõpus sellele tööle tulin, saime teada, et aktsia on Texase finantsisti Robert M. Bassi käes. Ta tahtis kuidagi oma osalust kogu lehe omandisse anda ja lasta meil talle vahepeal rohkem raha saata.

Need meist, kes ajalehte juhivad, võitlesid vastu. Meie lojaalsus oli ajalehele ja selle kogukondadele ning koolile, mitte rahastaja suuremale rikkusele. Pärast kahte mu elu kõige keerulisemat aastat sõlmiti tehing, mis hõlmas võlga Poynterile, mis oli 30 miljonit dollarit, kuni me selle aasta alguses maksime 7,5 miljonit dollarit. Nüüd on võlg tasutud. Poynteri instituut omab kogu aktsiat. See etapp on tehtud.

Seadistused taanduvad järgmisele: kasumit teenivale, makse maksvale kirjastusettevõttele kuulub St. Petersburg Times ja mitu ajakirja: Florida Trend, Congressional Quarterly ja Governing. Ettevõtte tulu pärast makse läheb ettevõtte ülesehitamiseks ja Poynteri Instituudi toetamiseks.

Enamikus ajalehtedes see nii ei tööta. Kaugete linnade ettevõtete omanikud ei tunne liiga sageli kohalikke inimesi ja probleeme. Nad ei pruugi isegi ajalehti väga hästi tunda. Seetõttu loevad omanikele ainult dollarid ja lugejad kannatavad.

Mõned erinevused:

Kui meie omanik nõuaks, et kasumid oleksid kaks korda suuremad, kui nad praegu on, vähendaks see paratamatult meie võimet palgata piisavalt inimesi ja osta piisavalt ajalehepaberit, et teile tõesti rääkida, mis meie kogukondades toimub. Me juhime kenasti tulusat äri, et saaksime olla suurepärane ajaleht; liiga paljud ettevõtted trükivad ajalehti, et nad saaksid palju raha teenida.

Meie paberi hind on madal. Jätkame seda nii, et teavitataks kõiki kodanikke, mitte ainult heal järjel olevaid. Usume, et meie demokraatia sõltub teadlikest kodanikest.

Jagame raha kohalikele heategevusorganisatsioonidele. Toetame poliitilisi debatte. Toetame kümneid stipendiume aastas. Usume, et see on meie kui kodanike kohustus ja privileeg.

Oleme viimase 25 aasta jooksul kulutanud suuri summasid, et laiendada paberi leviala Citrus County kaudu põhja poole ja hõlmates nüüd ka Hillsborough'd. Kui omanik oleks nõudnud kohest kasumit, poleks me seda teha saanud ja me poleks saanud Florida suurimaks päevaleheks.

See ajaleht teenindab oma lugejaid, reklaamiandjaid ja töötajaid ning teeb seda selles järjekorras. Lugejad on esikohal. Mitmed Ameerika ajalehed on hiljuti lubanud ärihuvidel või reklaamijate survel lehe ja selle lugejate vahelist sidet häirida. Me ei tee seda kunagi.

Ajakirjandus nõuab mõnikord raskeid tegusid. Sellepärast ei saa reporterid kunagi olla nende inimestega sõbrad, keda nad kajastavad. Ka kogu ajalehe jaoks nõuab ajakirjandus mõnikord, et me vihastaksime reklaamiandjaid, kes maksavad meie arveid, kahjustades lühiajaliselt meie enda äri, et saaksime oma lugejaid pikemas perspektiivis teenindada.

* * *

Koolile kuuluv kirjastus tõstatab küsimuse, kes vastutab. Poynter seadis selle nii, et üks inimene saaks käsu, mitte komitee, sest ta uskus, et komitee ei pruugi teha vajalikke raskeid otsuseid. Tegevjuhina hääletan aktsiaid ka Poynteri Instituudi nimel. Mind valis Patterson, mu eelkäija, ja olen omakorda nimetanud Paul Tashi minu asetäitjaks ja järglaseks, kui aeg käes.

'Aga mis,' küsis Poynterilt tema advokaat, kui ta käskis asja nii kindlaks teha, 'mis siis, kui üks neist meestest tahab raha võtta ja kandideerida?' Millele Poynter olevat vastanud: 'Sa pead kedagi usaldama.'

Poynter uskus päikeserannikut, kuid poleks julgenud ette kujutada piirkonna kasvu. Ta kindlasti uskus sellesse ajalehte, kuid ei näinud ette, kui suureks see kujuneb.

Ta nägi televisiooni väljakutset, püüdis tõepoolest edutult omada kohalikku jaama ja ajaleht on selle ringhäälingu väljakutsega hakkama saanud. Ta ei näinud ette elektroonilist kirjastamist, kuid oleks kindlasti julgustanud meie püüdlusi olla osa sellest uuest lugejateni jõudmise viisist.

Usun, et ta oleks naeratanud, nähes, et tšekile, millega me 22,5 miljoni dollari suuruse võla maksime, oli trükk 'Barnett Bank', kuigi raha pärineb tegelikult järglasest NationsBank, mis on praegu Bank of America.

Pangad on tulnud ja läinud. Tema ajaleht ja kool, mille ta selle omamiseks lõi, jäävad alles. Meie pühendumus Tampa Bay kogukondade lugejate teenindamisele jääb hämaraks.