Monicagate

See essee avaldati ka aastal New York Times 1. veebruar 1998.

Kui varasem presidendi käitumine oli Ameerikat lummav, läksime meie, reporterid, vahel oma toimetajatega teravaks vaidluseks selle üle, kui kaugele meie artiklid võiksid jõuda Watergate'i süüd Richard M. Nixonile. Toimetajad väitsid, et ajakirjandusel oli kohatu Nixoni süüdistust ennustada. Kui see peaks juhtuma, raamiksid selle õigel ajal faktid. Nagu see tõesti oli.

Kus on nüüd ajakirjanduslik vaoshoitus? Peaaegu esimesest hetkest peale, kui meile Monica Lewinsky hautist serveeriti, on vaoshoitus puudunud.

Esimese päeva kontod – esimene päev! – sisaldasid spekulatsioone selle üle, kas president Clintonit süüdistatakse valevande andmise eest. Ärge unustage, et antud juhul pole kedagi süüdistatud üheski kuriteos, valevande andmist on raske tõestada, et isegi kui see oleks tõestatud, ei pruugi see nendel asjaoludel olla kõrgete kuritegude ja väärtegude puhul.

President Clintoni käitumise uurimine võib seda rõhutada võib – tegi kindlaks, et tal oli suhe ja püüdis seda mitte ainult varjata, vaid ka kriminaalselt varjata. Uurimine ei ole lähedal sellele, et see oleks tõestatud. Ja seda ei tehtud kindlasti enne, kui teleankrud, asjatundjad ja uudistetoimetajad hakkasid „Valge Maja kriisi” üle hüperventilatsiooni tegema. Suur osa ajakirjandusest tormab valele otsusele.

See on uudised otsust, mida me vajame. Me kipume uudistetoimetuse aruteludes eraldama uudisteotsustuse muudest käsitöö aspektidest, justkui oleks see midagi, mida vaid vähesed inimesed oskavad ja mille eest tuleks neile lisatasu maksta.

Kuid mõistlike otsuste tegemine on iga ajakirjaniku kohustus igal tasandil ringhäälingu-, trüki- või uues meedias. Me kasutame pidevalt uudiseid, valides, mida raporteerida, keda intervjueerida, keda usaldada, kuidas illustreerida, mida võimendada, mida välja jätta, kuidas lugu huvitavaks teha, millal tsiteerida või ümber sõnastada, millal ja kus – või kas – artikli käitamiseks, milline peaks olema pealkiri, millal jälgida ja kuidas parandada vältimatuid vigu.

Tänapäeval on probleem selles, et meilt oodatakse jooksu pealt õigeid kõnesid. Varem kulutasime osa ajast teabe kahe- või kolmekordseks kontrollimiseks, kontrollimiseks, konteksti uurimiseks, täiendavate ja vastuoluliste andmete otsimiseks, mõtlemiseks ning seejärel täpse ja sidusa ülevaate koostamiseks. Paljud ajakirjanikud kulutavad nüüd väärtuslikku aega veebi skaneerimisele ja kaabelkanalites surfamisele, et olla kindlad, et nad ei jää hiljaks avalikustamisega, mida keegi teine ​​just teatas, kasutades allikaid, mille identiteeti me kunagi teada ei saa.

Digiajastu ei austa mõtisklust. Arutlev uudisteprotsess on imetud pidevasse süüdistuse ja vastusüüdistuse keerisesse, millele järgneb ümberlükkamine ja ümberlükkamine, millele järgneb keerutamine ja vastukeerutamine, mis toob kaasa uued süüdistused ja vastumaksud

Nüüd pole tsükleid, on ainult Nüüd. Ajakirjanik on tänapäeval sobiv kiiluma kellegi teise teavet loosse nanosekundeid enne eetriaega või ajakirjandust, ilma et peaksime oma toimetajatega arutlema tooni ja asjakohasuse üle.

Kui kõik on uudised-kõik-üle, on nõudlus liiga sageli uue, mitte tingimata uudiste järele. Peame uudiste hindamist tõstma, mitte alandama. Mõistlik otsustusvõime austab kiirust, kuid austab täpsust. Uudisteotsus võib õhutada julgust või kutsuda esile ettevaatlikkust. Uudiste hindamine on teadlik ja kohusetundlik. See on autoriteetne, kuid mitte hinnanguline. See seob uut teadaolevaga.

Ja see ei tohi moest välja minna, olgu olud praegu kui tahes keerulised. Ignoreeri 'Paberkoopia'. Lugege Matt Drudge'i meelelahutuseks, mitte hankimiseks. Koguge julgust jätkata oma lugu, mille eest saab käendada. Rääkige vaatajale või lugejale seda, mida me ei tea, ei suuda tõestada, ei jõudnud välja mõelda.

Uudiste otsus on teadmine, millal mitte panna presidendi seksuaalelu esimesele lehele. Uudisteotsus on meeles, et 'möödasõit' peaks kirjeldama kuritegu, mitte kajastust.