Kohort: kuidas näeb välja klassikaline juhtimiskoolitus

Küsimused ja vastused CNN Politicsi asepresidendi ja tegevtoimetaja Rachel Smolkiniga

'Üks minu absoluutseid lemmikasju CNN-is töötamise juures on uskumatult andekate naiste arv, kes on meie organisatsiooni kõigis osades võtmerollides,' ütles siin vasakul pildil olev Rachel CNN-i Badass Women of Washingtoni paneeli avades. (CNN)

Toimetaja märkus:

Rachel Smolkin on CNN Politicsi asepresident ja tegevtoimetaja. Teda on tunnustatud CNN-i muutmise eest selle ülemaailmsetel digitaalplatvormidel, osaliselt tänu tema töölevõtmise otsustele ja juhtimisfilosoofiale. Nüüd jälgib Smolkin umbes 60 töötajat ja teeb koostööd veel kümnete töötajatega.

Temaga vesteldes on ilmne, et ta on saanud klassikalise juhtimiskoolituse – ta on lõpetanud Columbia ülikooli Sulzbergeri juhtimisprogrammi ning olnud ajakirjade Politico ja American Journalism Review tipptoimetaja. Hiljutises intervjuus rääkisin Smolkiniga sellest, kui oluline on loobuda, lahti saada ja sitapeadest lahku minna.

Seda küsimust ja vastust on selguse, lühiduse ja konteksti huvides kergelt muudetud.

Mel Grau: Ma arvan, et kohordis on naisi, kes püüavad olla seal, kus te olete sellise lugupeetud ülemaailmse kaubamärgi asepresident. Kuidas sa sinna said?

Rachel Smolkin: Minu esimene töökoht pärast kolledžit oli praktikal Philadelphia Inquireris, mis hõlmas Lõuna-Pennsylvania seenefarme. Nii et ma ütlen inimestele alati, et alustasin oma karjääri seenekompostiga ja nüüd käsitlen Washingtoni.

Kui vaadata tagasi kogu mu karjäärikaarele – kui võib nimetada midagi, mis keerleb nii väga kaareks –, olen seda teinud nii, et otsin alati seda, kus on võimalus, kus ma saan kõige rohkem kasvada ja õppida.

20. eluaastate keskel lahkusin töölt, mis ei töötanud hästi ja mul polnud muud tööd. Kõik, välja arvatud mu abikaasa, ütlesid, et see oli kohutav viga ja et ma rikkusin oma karjääri. Kuid ma teadsin, et see oli tol hetkel õige asi. See oli lõpuks parim karjääriotsus – peale CNN-i tulemise –, mille ma olen teinud, sest see vabastas mind mõtlema, kes ma ajakirjanikuna olen ja millist karjääri ma tegelikult teha tahan.

MG: Millisena näete digitaalset eelkõige mitmekesisemat vaatajaskonda teenindavat või vähemalt seda üritavat jõuda mitmekesisem publik?

RS: Oluline on omada töötajaid, kes esindavad seda meie publiku mitmekesisust. Poliitika kipub olema meeste pärusmaa. Meie meeskonnas on loomulikult uskumatuid meestetalente. Kuid ma olen ka nii uhke naiste üle, kes on meie meeskonnas igal organisatsiooni tasandil.

Teine oluline komponent on meie pakutava leviala mitmekesisuse läbimõtlemine. Osa sellest on selliste asjade nagu valijate häälte arvestamine, kuid see on ka meie löögisageduse vaatamine. Lisame kohe poliitikakultuuri kirjutaja.

Uudistetoimetused kipuvad silotama. Poliitiline meeskond erineb spordimeeskonnast, ärimeeskonnast ja meelelahutusmeeskonnast. Tänu sellele, kuidas me uudisteruumis biite struktureerime, jääb meil mõnikord ühendusest puudu. Ja praegu on nii oluline kultuuriline/poliitiline side, et ma arvan, et saame oma publikule palju paremat tööd teha.

See artikkel ilmus algselt ajakirja The Cohort väljaandes, Poynteri uudiskirjas digitaalmeedias löövatele naistele. Liituge vestlusega siin.

MG: Rääkisite 2017. aasta aprillis Poynteri toimetaja Ben Mulliniga digitaalsest ümberkujundamisest, mille juhtisite CNN-is. Sel ajal ütlesite, et teie töötajad olid pingestatud vastuseks president Donald Trumpi regulaarsetele rünnakutele CNN-i vastu. Kas kaks aastat hiljem on see ikka nii? Kuidas te end tunnete?

RS : Oleme pingestatud. Minu filosoofia on: tuua kaasa andekaid inimesi. Looge selge missioonitunne. Siis lased neil minna.

Vahetult pärast seda, kui ma CNN-is alustasin, astus üks mu kolleeg mu kontorisse ja ütles: 'Ma saan aru, mida te praegu teete.' Ja ma ütlesin: 'Oh, mida ma teen?' ja ta ütles: 'Te palkate tõeliselt andekaid inimesi, kes pole sitapead.' ma naersin. 'Jah, sa said aru. Sa rikkusid mu juhtimisfilosoofia. See on täpselt see, mida ma teen.'

MG: On selline hõng, et mõnikord on telesaated palju räigemad, kõvad ja ei karda asjade pärast karjuda. Kas juhina pead olema distsiplineeritum?

RS : Esimese asjana ütleksin, et mu kolleegid CNN-is on kõige toredamad inimesed, kellega ma kunagi koos töötanud olen. Wolf Blitzer on eetris sama kena kui eetris. Kui mu meeskond oli esimest korda alustanud, tuli ta mööda ja andis kõigile maapähkli rabedaks.

Oleme siin selleks, et üksteist aidata. Me tõuseme ja langeme meeskonnana. Kui loote kultuuri, arvan, et see on midagi, millest peate regulaarselt rääkima ja rõhutama. Ootan seda oma meeskonnalt. Mul on väga vedanud, et saan selle oma meeskonnalt vastutasuks.

MG: kirjutasite eelmisel aastal kolumni Anthony Bourdainist ja Kate Spade'ist. Sa kirjutasid , 'Valguse alla, mida Spade ja Bourdain levitasid, hiilis sisse pimedus. Ja nii mõnegi meist tiirleb see servades, mõnikord hoitakse eemal, mõnikord läheneb.' See oli pigem liigutav ja tundus isiklik. Kuidas juhite oma vaimset tervist ja toetate oma meeskonda?

RS : Töötasin nii intensiivselt, et 2016. aasta kampaanias, see oli ilmselt konvendi ajal, lasin end liigselt alla lasta. Ja see ei olnud minu jaoks hea. Ja see ei olnud minu perele hea. Ja see ei olnud minu meeskonnale hea.

Sellest hetkest sain teada, et pean mõtlema ülalpidamisele veidi teisiti. Hakkasin joogaga tegelema, mida teen iga nädal ja mulle meeldib. Hakkasin rohkem keskenduma puhkusele, mida perega veedan. Ma läksin just hiljuti tagasi tantsutundi, mida tegin üles kasvades ja mulle meeldis see ja igatsesin seda.

Ma ütlen oma meeskonnale: olete ajakirjanduses keset väga intensiivset perioodi. Peame oma publikuga õigesti käituma. Ja me peame ka endale ruumi võtma. Peame tagama, et võtame taastavaid hetki, mis meile ilusad tunduvad. Mõne inimese jaoks võib see olla toiduvalmistamine. Mõne inimese jaoks võib see olla matkamine, kunstimuuseumis käimine või lugemine. Mis iganes see teie jaoks ka poleks, arvan, et on nii oluline need hetked võtta ja need välja mõelda.

MG: Kohordi suur asi on ilmselgelt meie õnnestumistest rääkimine. Kuid teine ​​asi, mida me väärtustame, on ausus selle kohta, kuhu langeme. Mis on olnud teie üks suurimaid ebaõnnestumisi?

RS : Me kipume keskenduma palju edule, kuid olen oma ebaõnnestumistest palju rohkem õppinud. Samuti ütleksin, et olen õppinud hetkedest, mil tundsin end ummikus. Ma arvan, et vastupidavus on uudisteäris ja juhtimises väga alahinnatud omadus. Sest neil hetkedel, kui tunned, et oled ummikus, pead mõtlema, kuidas end lahti saada. Hiljuti ütles üks kolleeg mulle, et auku kukkuda pole kuigi lõbus, kuid teadmine, et suudad sealt välja ronida, annab palju jõudu.

Ainus, mida ma sellele lisaksin, on see, et te ei pea ise välja ronima. Leidke see rühm inimesi, kes aitavad teil sellest välja tulla.

Täiendavate teadmiste, sisenaljade ja naiste kohta käimasolevate vestluste saamiseks digimeedias registreeruge, et saada The Cohort oma postkasti igal teisel teisipäeval.