Möönduskõne kunst

Üks ajaloolane leidis, et kõige olulisem pole mitte see, kas kandidaat nõustub lüüasaamisega, vaid see, kas tema järgijad seda teevad.

Kathryn Weisser, paremal, Phoenixist, kuulab vabariiklaste presidendikandidaadi senaatori John McCaini möönduskõnet teisipäeval, 4. novembril 2008 Phoenixis toimunud valimisõhtul. (AP foto / Ross D. Franklin)

Möönduskõned on valimisõhtu standard, kuid see pole alati nii olnud.

Poliititeoreetik ja ajaloolane Paul E. Corcoran vaatas tagasi uurida möönduskõnesid ajaloos ja leidis, et need on märkimisväärselt etteaimatavad. Ta ütles Time'ile :

Selle valemi põhitõed on järgmised: kõneleja ütleb, et ta on võitjat õnnitlenud – tavaliselt mitte, et ta on kaotanud; sõna 'möödub' kuuleb harva — vastasele; kõneleja kutsub ühtsusele; kõneleja kutsub toetajaid nii tulemusega leppima kui ka edaspidi oma asja eest võitlema. Corcoran tuvastas kõne ümber ka protsessi teatud formaalsused. Meedia nõuab kõnet; kaotaja räägib 'kangelaslikust ohverdamisest mitte saatusele, vaid rahva tahtele', nagu ütleb Corcoran; ja võitja vastab, rääkides, kui armuline kaotaja oli.

Selle valemi arenedes omandas tema sõnul olulise rolli möönduskõne – miski, mis on pigem 20. sajandi meediakeskkonna kui mõne seaduse või valimispoliitika tulemus. Kuna sellest sai midagi, mida valijad ootasid kuulda, muutus üleskutse ühtsusele olulisemaks. Nagu Corcoran 90ndatel kirjutas, sai sellest 'institutsionaliseeritud avaliku kõne akt, mis on lahutamatu osa demokraatlikust elust ja autoriteedi legitiimsusest'.

Corcoran leidis, et möönduskõne kõige olulisem osa ei ole see, kas kandidaat nõustub lüüasaamisega, vaid see, kas tema järgijad aktsepteerivad kaotust.

Corcorani sõnul on loogiline, et varasemate möönduskõnede analüüs näitab, et lähimad valimised viivad tavaliselt kõige ühendavamate kõnedeni, kuna mõlemad pooled näevad, kui tähtis on pärast rasket võitlust kokku tulla. (Teisalt võivad maalihked kaasa tuua kärarikkamad kõned, nagu Barry Goldwateri 1964. aastal ja George McGoverni 1972. aastal, kuna tähtsam on hoida peomoraali üleval kui tuua inimesi kokku, et tulemust aktsepteerida.)

Ja nii et las ma sulgun tänu NPR-ile meie aja kõige armulikumate möönduskõnede kogumikuga .

Mitt Romney: Ma nii väga soovin, et oleksin suutnud täita teie lootused juhtida riiki teises suunas. Kuid rahvas valis teise juhi. Ja mina ja Ann ühineme teiega, et palvetada siiralt tema ja selle suure rahva eest. Aitäh ja jumal õnnistagu Ameerikat.

John McCain: Senaator Obama on saavutanud suure asja enda ja oma riigi jaoks. Ma kiidan talle selle eest ja avaldan talle siirast kaastunnet, et tema armastatud vanaema ei elanud tänase päevani, kuigi meie usk kinnitab meile, et ta on oma looja juuresolekul puhkab ja nii väga uhke hea mehe üle, keda ta aitas üles kasvatada.

Bob Dole: Lubage mul öelda, et olen president Clintoniga rääkinud. Meil oli hea külaskäik ja ma õnnitlesin teda. Ja ma olen öelnud… (mõned tema toetajad hakkasid hõiskama)

Ei, ei, ei. Oota natuke. Oota hetk.

Olen selles korduvalt öelnud — olen selles kampaanias korduvalt öelnud, et president oli minu vastane, mitte vaenlane. Ja ma soovin talle head. Ja ma luban oma toetust kõiges, mis edendab parema Ameerika eesmärki, sest see oli võidujooks ennekõike, parem Ameerika, kui läheme järgmisele sajandile.

Al Gore: Peaaegu poolteist sajandit tagasi ütles senaator Stephen Douglas Abraham Lincolnile, kes oli teda just presidendiks võitnud, et erakondlik tunne peab patriotismile järele andma. Olen teiega, härra president, ja Jumal õnnistagu teid. Noh, samas vaimus ütlen ma valitud presidendile Bushile, et see, mis on jäänud erakondlikust vihast, tuleb nüüd kõrvale jätta. Ja jumal õnnistagu tema valitsemist selles riigis.

See tükk jooksis algselt osana Hõlmab COVID-19 3. nov.