Arvamus: Digimaailmas on ajakirjade kaantel ikka tohutu kaal

Alates asepresident Kamala Harrise Vogue'i fotodest kuni endise esileedi Melania Trumpi nähtamatuseni on ajakirjade kaante mõju endiselt märkimisväärne.

Vogue'i, Time'i ja Der Spiegeli ajakirjade kaaned, mis on köitnud avalikkuse tähelepanu, hoolimata üleminekust digitaalsele meediamaailmale.

Ajakirjade kaaned on taas uudistes. Vogue'i kaas asepresident Kamala Harrisest on just viimane, mis on köitnud laialdase publiku tähelepanu. See ei jää viimaseks. Ajakirja kaane tugevus trükis on alati olnud märkimisväärne.

Toimetajad, kellega ma regulaarselt räägin, ütlevad, et kui intervjueeritakse poliitikuid või kuulsusi, ei jäta nad kunagi küsimata, kas tegemist on kaanematerjaliga. Nad ei hooli sellest, et neid näidatakse veebis, sotsiaalmeedias, rakenduses või mis tahes digitaalses ruumis. Neid huvitab vaid see, kas nad saavad trükitud ajakirja kaanele.

On selge, et kõrgetasemelised inimesed teavad ajakirja kaane võimsust.

Ajakirja People en Español väljaandja Monique Manso ütles mulle hiljuti, et lubadus trükikaanest on oluliste inimesteni jõudmisel võtmetähtsusega. 'See on trükis, mis paneb nad tahtma seda eksklusiivset anda,' ütles ta.

Ajakirja peatoimetaja Armando Correa kirjeldas kuulsuse eksklusiivsust, kus inimese last jäädi avalikult pildile esimest korda, kuid eelduseks oli ajakirja trükikaanel olemine.

Aga nagu mina rääkis Scarlet Fu saates Bloomberg's Quicktake , on kaanele mineku üle otsustamine endiselt toimetaja eesõigus, kuigi see ei pruugi publikule meeldida.

Vogue'i 2021. aasta veebruari väljaande kaanefotode valikule, kus Harris kandis teksaseid ja tosse, vastas sotsiaalmeedias kommentaaride tsunami, milles süüdistati ajakirja asepresidendi 'valgeks pesemises' ja lugupidamatuses tema vastu, avaldades sellise juhusliku, mitteametliku pildi. pilt.

Minu intervjuus Fu-le küsis ta, miks ei teinud Vogue asepresidendiga jagatud kaant – avaldades samale numbrile erinevaid kaaneid. (Tema küsimus tuli enne, kui Vogue teatas, et prindib piiratud väljaandes jagatud kaane, millel on veel üks foto, mille nad olid varem ainult digitaalseks kasutamiseks kavandanud.)

Poolitatud kaaned pole uudne idee. mul on ajakirjade kogu pärineb aastast 1963 koos lõhestatud kaantega. Neid kasutati erinevate nimede, piltide, kaanejoonte testimiseks - nimetage seda. Muudel juhtudel valmistasid ajakirjad kogumisesemetena mitu kaant. Näiteks TV Guide andis Star Treki 35. aastapäeva tähistamiseks välja kollektsionääride kaaned.

Oma hiilgeajal oleks Redbookil erinevad kaaned – üks tellijatele ja teine ​​kioskitele. Ajalehekioski väljaande jaoks saaksid inimesed kaanerea, millel on sõna 'seks'. Tellijate jaoks muudetaks see sõna sõnaks 'armastus'. Sama kaaneliin, kuid erinev sõnastus.

Redbooki kioskiväljaanne vasakul ja tellijaväljaanne paremal.

Men’s Health tegi sageli sama, tõstes ühe eksemplari müügikaantel esile seksi ja kõhulihaste ehitamise saladusi.

Men’s Healthi kioskiväljaanne vasakul ja tellijaväljaanne paremal.

Mõlemal juhul arvati, et sõna 'seks' tõmbab kioski ostjate tähelepanu ja viib nad ajakirja järele. Seda lisarõhku pole vaja tellijatele, kellel on ajakirjadega juba suhe.

Ja see trend jätkub ka täna. Ajakiri InStyle on suurepärane näide. Vaadake selle veebruarinumbrit – tellijad saavad ühe kaane, millel on minimaalne kaanejoon, pealkiri, mida te vaevu näete, ja kogu keha kaader näitlejannast ja režissöörist Regina Kingist. Ajalehekioskid saavad veel ühe kaane, millel on väga suur ja julge kaanejoon ning suur lähivõte Kingist.

InStyle'i kioskiväljaanne vasakul ja tellijaväljaanne paremal.

Jaanuaris oli InStyle'i tellijakaanel endine president Barack Obama, samal ajal kui ajalehekiosk näitlejanna Jodie Comer.

InStyle'i kioskiväljaanne vasakul ja tellijaväljaanne paremal.

Kuid võib tekkida uus küsimus. Kas sotsiaalmeedia metsalise taltsutamiseks peab olema veel üks kate?

Vaadake endist esileedi Melania Trumpi, kes kindlasti teab ajakirja kaane võimsust, kuna oli aastaid professionaalne modell. Vogue'ist Briti GQ-ni ilutses Trump paljude tippmoeajakirjade esikaantel. Kuid presidendiprouana tal sellist kokkupuudet ei olnud. Nelja Valges Majas veedetud aasta jooksul ei poseerinud ta kordagi kaanepildi jaoks. Paljudele teistele esileedidele pakuti seda privileegi: Michelle Obamale ja Laura Bushile, kui nimetada kahte, kuid mitte Trumpi.

Kas toimetajad tegid teda ignoreerides poliitilise avalduse? Või kartsid nad sotsiaalmeedia tagasilöögi, mida publik ei häbene?

Ajakirja kaas on endiselt võimas tööriist. Vaadake lihtsalt The New Yorkeri 25. jaanuari kaant või ajakirja New York jaanuari kaant.

Hiljutised kaaned ajakirjast The New Yorker vasakul ja New York Magazine'is paremal.

Või võrrelge ajakirja Time kaant ja selle toimetuse avaldusi. Kui nad valisid 2016. aastal endise presidendi Donald Trumpi aasta inimeseks, oli kaanel kiri 'Ameerika lõhenenud riikide president'. Kuid kui nad valisid 2020. aasta inimeseks president Joe Bideni ja asepresident Harrise, oli kaanel kiri 'Muutav Ameerika lugu'.

Aasta ajainimese kaaned hõlmavad president Joe Bidenit ja asepresidenti Kamala Harrist (vasakul) 2020. aasta valimisel ning endist presidenti Donald Trumpi (paremal) 2016. aasta valimist.

Võib küsida, kas riik on täna vähem jagatud kui neli aastat tagasi?

Sotsiaalmeedia on nüüd pätt, mis võib sundida toimetajaid meelt muutma ja tootma kaaneid, et neid sotsiaalplatvormidel rahustada. Minu küsimus on, kas need sotsiaalmeedias kommenteerivad inimesed on ajakirja kliendid?

On oht, et toimetamise võim loovutatakse massidele, kes ajakirjapublikut üldse ei peegelda. Kui kõik on toimetajad, pole keegi toimetaja.