Emad, palun laske oma beebidest ajakirjanikeks kasvada

Muud

Mike Clark koos Diane Sawyeriga ABC võtetel
Maailma uudised. (Foto Mike Clarki loal)

Sa ei saaks seda kunagi teada, vaadates teda Pittsburghis uudiseid üle kandes või Duquesne'i ülikoolis mõnda tundi istudes või kuulates, kuidas ta jutustab uue paavsti valimisest, kuid tema lapsepõlves oli aeg, kui uudisteankrul Mike Clarkil oli raske kõnepuue.

Ta kogeles. See läks nii hulluks, et vanemad vennad, koolisõbrad ja isegi isa tegid tema üle nalja. 'Sülitage see lihtsalt välja!' nad ütleksid talle.

'See oli piisavalt märkimisväärne, et mäletan siiani oma kuulipildujalaadset kokutamist,' mäletab ta, 'ja kõrvetavat kuumust, mis täitis mu põsed ja kõrvad, kui inimesed mind mõnitasid.' Raske minna kuueaastasele.

Siis juhtus midagi. Noor Mike oli esimese klassi õpilane St. Aidani koolis Williston Parkis, New Yorgis, Long Islandi äärelinnas Manhattani kesklinnast umbes 20 miili kaugusel. Katoliku nunn nimega õde Aileen oli tema õpetaja. Särtsakas vabatahtlik õpetaja, üks koguduse emadest nimega Shirley, külastas sageli klassi, luges lastele ette, laulis laule ja juhatas mõnikord väikeseid klassietendusi.

Ühes sellises näidendis pakkus Shirley isa Robini peaosa sinisilmsele lapsele nimega Mike Clark. 'Sul on ilus hääl,' ütles ta talle. Tema naist mängis väike Ellen Ward, tema lapsi Cathy Stalters ja John Jacob. Kurja Blue Jay roll anti Dennis Redmondile. Mike Clark on praegu 52-aastane, kuid loeb neid eilseid nimesid, nagu oleks lavastus olnud eile. Tema ülesanne oleks kaitsta robinide pesa Blue Jay rünnakute eest.

Kui Mike oli saanud peaosa, tormas ta koju, et rääkida sellest oma emale Margieele, kes muutus üsna murelikuks. Ta tundis Shirleyt Mother’s Clubist ja Rosary Societyst ning helistas talle. 'Tead, Mike kokutab,' selgitas ta, 'ja ma ei tahaks, et teised lapsed tema üle nalja teeksid.' Mida iganes Shirley Margie'le ütles, oli Mike'i ema veendunud, et kõik saab korda. Ja see juhtus viisil, mida keegi poleks osanud ette kujutada.

'See oli minu elus oluline kogemus,' kirjutab Mike meilisõnumis. 'Asjaolu, et ma mäletan kõike väga üksikasjalikult, on üks märk… Kuna ma olin äkki 'hääl', mul oli identiteet. Pärast näidendit vaatasid mu klassikaaslased mulle otsa. Tundsin nende aktsepteerimist. Sellest ajast peale tahtsin alati selgeks lugeda ja anda endast parima häälega. Mind valiti missadele lugema. Lugesin hommikused teated. Tutvustasin külalisi kooli kokkutulekutel. Veel näidendeid.'

Shirley ütleb ta: 'Pane mind teele. Kuidas ta seda tegi? Miks ta seda tegi? ma ei tea. Ta pidi armastama väljakutseid. Ja ta pidi mind kindlasti armastama. Nähes minus midagi, mida ta võib kujundada paremaks versiooniks sellest, kes ma olin.

Shirley Hope Clark (foto Roy Peter Clarki loal)

Sain selle loo teada oma ema Shirley Clarki hiljutisel ärkamisel. Ta suri 95-aastaselt reedel, 13. märtsil ning paljud tema sõbrad ja austajad tulid äratustele ja matustele tunnistama, kuidas ta 'laste elusid muutis'.

Äratused ja matused pole loomulikult mõeldud surnutele, vaid elavatele. Lahkunute pojad ja tütred saavad kuulata vanemate pärandeid, saades mõnikord üllatuseks teada, et emad ja isad elasid elu, mis ületas nende järglaste oma.

Nii tuli Margie Clark (suhe), Mike'i ema, et rääkida meile loo Shirley pärandist, kuidas ta muutis oma poja kõne needusest õnnistuseks. Nii et kui suure linna Pittsburghi elanikud on Steel Citys uudiste edastamise kvaliteediga rahul, peavad nad selle eest tänama mu ema.

Lihtsalt teadmiseks, Mike Clark on Pittsburghis WTAE-l uudiseid ankurdanud alates 1995. aastast . Ta on võitnud oma töö eest lugematul hulgal auhindu, sealhulgas Emmy auhindu ja audoktori kraadi. Tubli katoliku poisina on tal arenenud eriteadmised paavstlusest ja ta on teinud silmapaistvaid väliaruandeid kõigi kolme viimase paavsti kohta. Kahtlemata mängib ta võtmerolli paavst Franciscuse esimese Ameerika Ühendriikide visiidi kajastamisel. Mu emale oleks see muidugi meeldinud.

Ja nii olgu sel emadepäeval üle maa teada, et ikka on hea, kui emad, õpetajad aitavad oma lastel oma häält leida. Kes teab, ehk kasvavad neist ajakirjanikud.