Kas soovite teada, mis Iraanis tegelikult toimub? Õppetund uudistetööstusele

Ekraanipilt.

'Kop kop! Tere Vaba Maailm! … Kas sa kuuled meid?' Need sõnad on osa säuts Iraani vabakutseline ajakirjanik Mohammad Mosaed, mis ta sai arreteeritud 22. nov Iraanis.

Selle säutsu avaldamiseks kasutas ta Iraani riigi kehtestatud üleriigilise sulgemise ajal Internetti pääsemiseks 42 erinevat puhverserverit. Interneti sulgemine oli reaktsioon protestidele, mis puhkesid 15. novembril enam kui 100 linnas pärast gaasihindade tõusu. Need sõnad illustreerivad abitut meeleolu, mida paljud iraanlased protestide ajal tundsid – tunnet, et nad on muust maailmast võõrandunud, mida rahvusvaheline ajakirjandus ei näinud ega kuulnud.

Sündmuste spiraaliga alates aastast Iraani kindralmajor Qasem Soleimani mõrvamine USA sõjaväe poolt 3. jaanuaril on Iraan olnud kõigist uudistest. Kiire tempo ja muutuv stseen Iraanis pakub uudistetööstusele huvitavaid õppetunde. Välisajakirjanikud ja analüütikud püüavad arenevatele sündmustele tähendust omistada, samal ajal kui uudiste tarbijad näevad vaeva, et mõista piirkondi, kultuuri ja praegusi sündmusi.

Kas kvaliteetajakirjandus suudab selles keskkonnas püsida? Isikuna, kes on juhtinud pärsiakeelset meediaorganisatsiooni Iraani paguluses, pooldan ma uudistetoimetuste mitmekesistamist ja tugevamate sildade ehitamist usaldusväärse, sõltumatu diasporaa meedia ja ajakirjanike ning väljakujunenud lääne ajakirjanduse vahel.

Üleriigiline, nädalane, kokku Interneti sulgemine Iraani valitsuse poolt novembris hukkamine oli kodanike teabele juurdepääsu õiguste ja sõnavabaduse jäme rikkumine. Ühtlasi üritati sellega takistada sidet ning takistada piltide ja videote jõudmist välismaailma.

Selline valitsuse ülepingutus muudab lääne ajakirjandusel üha keerulisemaks kajastada välisajakirjanikele niigi äärmiselt raskesti ligipääsetavas riigis toimuvat.

Mõned väliskorrespondendid elavad ja töötavad Iraanis, kuid see on raske. Washington Posti reporter Jason Rezaian veetis Iraani vanglas ligi 1,5 aastat. 17 aastat Iraanist reportaaži teinud Hollandi korrespondendile Thomas Erdbrinkile ei ole enam kui aasta jooksul antud uut ajakirjanduse akrediteeringut, mis takistab tema töövõimet.

Kui Iraani rahvusvaheline kajastus meile midagi näitab, siis lääne meedia saab kasu koostööst Iraani pagulas- ja diasporaa meediaga. Need on kohalikud (antud juhul Pärsia) sõltumatud meediaorganisatsioonid, mis tegutsevad väljastpoolt riiki. Nad on väljakujunenud, suurte ajakirjanike võrgustikega, kellel on samad eetilised ajakirjandusstandardid nagu lääneriikides. Nad on teadlikud julgeolekuolukorrast ja leevendusstrateegiatest, neil pole keelepiiranguid ja nad mõistavad nii Iraani kodanikuühiskonna konteksti kui ka Iraani poliitikat.

Pärast peaaegu 10 aastat töötamist sõltumatus Iraani meediaorganisatsioonis, mis tegutses Madalmaades – sealhulgas viis aastat direktori rollis –, olen olnud tunnistajaks väljakutsetele, mis on seotud ajakirjanike, kes on sunnitud elama, lähedased reportaažid riigist, mis ei tunne ajakirjandusvabadust. ja töötada paguluses.

Minu seal oldud aja jooksul andsime aru Rohelisest Liikumisest, tuumaleppest, sanktsioonidest ja kõigist geopoliitilistest pingetest. Kuid enamasti kajastati palju Iraani siseriiklikke sündmusi – kodanikuühiskonna ja inimõigustega seotud teemade ning põhjaliku analüüsi kohta. Samuti ahistati ja ründas Iraani riik meie operatsiooni vastu.

Hollandi ajakirjandus võttis minuga sageli ühendust suurte Iraaniga seotud sündmuste ajal. Hollandi toimetajad küsisid minult sageli, kas ma tean kedagi iraanlast, kes saaks uudiseid lühidalt kommenteerida oma isiklikust vaatenurgast – mitte sama sündmust kajastava ajakirjanikuna. Kuigi sain Hollandi uudiseid kommenteerida, juhtisid neid peamiselt nende välismaised korrespondendid.

Kõnekas näide edukast aruandlusest diasporaa meedia kaudu: BBC pärsia keel ja New York Times said aru protestijate massilisest tapmisest Iraani edelaosas Mahshahri linnas detsembri alguses.

Selles piirkonnas elab suur etniline araablane elanikkond, vähemusrühm Iraanis, kes seisab silmitsi suure diskrimineerimisega. Protestidele järgnenud hukkunutest teatades teatas Associated Press teatatud Iraani riigitelevisioonist, mis oli valelikult väitnud tundidepikkust relvastatud võitlust märatsejatega, mille julgeolekujõud pidid riikliku julgeoleku huvides relvastatud jõuga lõpetama. Tegelikkuses rääkisid tunnistajad meediale, et relvastatud valvurid tapsid mitu meeleavaldajat, kes olid blokeerinud teed, tulistades nad ilma hoiatuseta tühjaks. Pärast seda piirasid valvurid ülejäänud meeleavaldajad, kes olid jooksnud sohu ja tapsid kuulipildujatulega kuni 100 inimest.

Valvurid viisid surnukehad endaga kaasa, et nad viis päeva hiljem peredele tagasi anda, kui perekonnad olid allkirjastanud paberid, et nad ei korralda matuseid ega anna meediale intervjuusid.

See lugu ringles veebis diasporaa meedias ja kohalike ajakirjanike seas, enne kui The New York Times jõudis oma allikatest fakte kontrollida ja lugu rahvusvaheliselt murda. See oli võimalik, kuna Times teeb koostööd Iraani ajakirjaniku Farnaz Fassihiga, kes on pärit Iraanist ja on Iraani ekspert – ta räägib ja loeb pärsia keelt ning tal on riigis kontakte. Ilma nende võrgustike ja sidemeteta oleks lugu võinud rahvusvahelises kogukonnas märkamatuks jääda.

Diasporaa meedia roll Iraani kajastamisel oli märkimisväärne nii novembri protestides kui ka viimase kuu jooksul. Ukrainian Airlinesi lennuõnnetuse puhul lend PS752, New York Times uurimine selgus kuidas sündmused kolme päeva jooksul pärast õnnetust arenesid ja kuidas kõrgemad ametnikud üritasid varjata oma tegusid lennuki allatulitamisel.

Lisaks USA ja Kanada rollile, keda Iraan oli kutsunud õnnetuspaika uurima, oli osa survest, mis viis Iraani Islamivabariigi relvajõudude süü tunnistamiseni, avaliku arvamuse mõju, mis osaliselt on kujundanud sõltumatu diasporaa meedia. Timesi teatel edastasid pärsiakeelsed satelliitkanalid, mis on enamiku iraanlaste jaoks peamine uudisteallikas, lennuõnnetuse kohta üldisi kajastusi, sealhulgas lääne valitsuste teateid, et Iraan tulistas lennuki alla.

Hiljuti rääkis ajakirjanik Fassihi paneelil , ütles varjatud uurimise kohta: 'Ma arvan, et kaugelt töötavate ajakirjanike jaoks on see ainus viis, kui olete tegelikult Iraanis töötanud, kui olete seda lugu jälginud palju aastaid, kui räägite farsi keelt ja kui kogute allikaid.'

Teised paneelis osalenud Iraani-Ameerika ajakirjanikud, sealhulgas The Washington Posti Rezaian, rõhutasid keele mõistmise ja sügavate kontekstiteadmiste olulisust, et võidelda desinformatsiooniga.

Teine näide Iraani meediakajastusest on video Ukraina lennukist, mis tabab Teherani kohal Iraani raketi. Pärsia diasporaa meedias aktiivne Iraani Interneti-vabaduse ekspert jagas videot kohalikus Telegrami kanalis (iraanlaste seas populaarne sõnumsiderakendus). Christiaan Triebert, endine Bellingcati uurija, kes töötab nüüd ajalehes The New York Times, märgatud seda.

Pärast video esmast avaldamist suutis Timesi uurimisrühm kontrollida ja avaldada video ja selle järeldused – et lennukit tabas tõenäoliselt Iraani rakett. Isik, kes seda algselt jagas, Nariman Gharib, kirjutas Twitteris , “ () 00,19 sekundi pikkune video minu anonüümsest allikast Iraanis on kõike MUUDATUD. Ühel pool oli meil Iraani propagandamasin, teisel pool teadlased, uurimisrühmad kogu maailmast.

Triebert avaldas tänu iraanlastele piltide jagamise eest veebis ja ajakirjanikega mitu säutsu , ja mainitud et pärsia keele kõneleja meeskond on 'rikastanud analüüsi ja laiendanud meie katvust PS752 juhtumi kohta'.

Teised uudistetoimetused ei ole The New York Times ning neil pole oma võimsust ega ressursse.

Enamik toimetusrühmi on endiselt kohutavalt homogeensed, mille tulemuseks on piiratud mitmekeelse personali ja ekspertteadmiste arv. Neil on raske leida eksperte, kellel on õige keeleoskus ja sügav arusaam piirkondadest ja kultuurikontekstist, eriti kui allhankega riigisisene korrespondent ei ole valikuvõimalus, nagu see on Iraani puhul.

Nimekiri kõige sagedamini küsitud külalised paluti kommenteerida Iraani-USA. pinge Ameerika kaabeluudiste võrkudes näitab, kui tõsine olukord on. 32-st enim küsitud külalisest (kümme kõige enam esinenud võrgustiku kohta) ei olnud ühtegi iraanlast ega iraani-ameeriklast.

Diasporaa kogukonnad võivad mängida olulist rolli teabelünga kaotamisel. Koostöö sisu, faktide kontrollimise ja teadmiste vahetamise vallas teeniks vaatajaskonda, aitaks võidelda desinformatsiooniga ja tugevdada ajakirjanikke. Tehnoloogia on ajakirjanduse tuleviku jaoks sellistes suletud riikides nagu Iraan järjest olulisem, aga ka inimsidemed.

Paljud sõltumatud meediaorganisatsioonid, mis tegelevad ajakirjandusega väga vähese ajakirjandusvabadusega või konfliktsete riikide jaoks, on sunnitud tegutsema välismaalt. Nad on hädas rahastamismudelitega ja toetuvad arenguabile ning nende võrkude ja turvalisuse ülalpidamiseks on suured kulud.

Lääne ajakirjandusel on raske meelitada ligi mitmekülgset ajakirjanike hulka ja pääseda nendesse riikidesse. Luues vahetuse näiteks Lääne meediaga, kes ostab pagulasmeediast sisu, nõustamis- ja tõlketeenuseid, saab leevendada mõningaid uudistetoimetuste homogeensusest tulenevaid negatiivseid mõjusid ning lahendada juurdepääsu- ja keelebarjääre. Samal ajal võib see aidata neil väga vajalikel paguluses elavatel meediarühmadel lahendada jätkusuutlikkuse probleeme ja suurendada suutlikkust.

On palju rohkem riike, kus protestid, konfliktid, inimõiguste rikkumised ja sõnavabaduse mahasurumine toimuvad laialdaselt, kusjuures aruandlusega kaasnevad sarnased väljakutsed. Et õppida Iraani sündmustega seotud meediakogemusest, oleks kasulik, kui nii lääne kui ka diasporaa/paguluses olevad meediaorganisatsioonid oleksid avatud sidemete loomisele, usaldusväärsete võrgustike laiendamisele ja sidemete loomisele tulevikuks.

See on vajalik nende lugude jutustamiseks, kes rahutushetkedel paremini, täpsemini ja õigeaegsemalt vaikitakse, millest palju rohkem on kindlasti veel ees.

Rieneke Van Santen on meediakonsultant ja Hollandis Amsterdamis tegutseva Iraani sõltumatu Pärsia meedia Zamaneh Media endine direktor. Ta asub Hollandis ja temaga saab ühendust aadressil rieneke@dendezo.com.