Gene Pattersoni kuulsaim veerg: 'Lill haudadele'

15. septembril 1963 Sixteenth Streeti baptistikoguduses Birminghamis Ala. osariigis ühe pommiplahvatuse ohvri leinav sugulane juhitakse minema pärast seda, kui ta on teatanud ohvitseridele, et osa tema perekonnast oli kõige rängemalt kannatada saanud piirkonnas. Mees hoiab enda taga prahi seest leitud kinga. Teadaolevalt sai surma vähemalt neli inimest. (AP foto)

See Atlanta põhiseaduse tollase toimetaja Eugene Pattersoni kolumn avaldati algselt selles lehes 16. septembril 1963 ja seda loeti samal õhtul koos Walter Cronkitega ette telekanalis CBS Evening News. Patterson suri 12. jaanuaril 2013 89-aastaselt.

Neegrist ema nuttis pühapäeva hommikul Birminghami baptistikiriku ees tänaval. Käes hoidis ta kinga, üht kinga oma surnud lapse jalast. Hoiame seda kinga temaga koos.

Igaüks meist valges lõunamaal hoiab seda väikest kinga käes.

On juba hilja süüdistada haigeid kurjategijaid, kes dünamiiti käitlesid. FBI ja politsei saavad sellise asjaga hakkama. Süüdistus neile on lihtne. Nad tapsid neli last.

Ainult meie saame tõele jälile, lõunamaalane – sina ja mina. Me murdsime nende laste kehad.

Vaatasime lavale paika jäämata. Proloogi kuulasime segamatult. Nägime, kuidas eesriie avanes huvita. Oleme näidendit kuulnud.

Meie – kes valime jätkuvalt poliitikuid, kes kütavad vihkamise katelde.

Meie — kes ei tõsta kätt, et vaigistada alatuid ja väikseid mehi, kellel on oma neegrinalju.

Meie — kes seisame väljamõeldud otsekohesuses ja laseme igas ühiskonnas jooksvatel hulludel koertel rihmad käest libistada, ja kevad.

Meie – uhke lõunamaa pärijad, kes protestime selle väärtuse üle ja nõuame sellele tunnustust – oleme need, kes oleme raskest kõrvale heitnud, ebamugavast kõrvale jätnud, väljakutsest kõrvale kaldunud, vajaliku pahaks pidanud, vastuvõetamatut ratsionaliseerinud ja päeva kindlalt loonud. kui need lapsed surevad.

Praegu pole aeg laadida oma ahastust mõrvarlikule patuoinale, kes pani katte meie enda valmistatud dünamiidi sisse.

Ta ei teadnud paremat.

Kusagil kurja mõistuse hämaras ja palavikus tunneb ta praegu, et on olnud kangelane. Ta on süüdi ainult mõrvas. Ta arvab, et on meile meeldinud.

15. septembril 1963 Sixteenth Streeti baptistikoguduses Birminghamis Ala. osariigis ühe pommiplahvatuse ohvri leinav sugulane juhitakse minema pärast seda, kui ta on teatanud ohvitseridele, et osa tema perekonnast on kõige rängemini kannatada saanud piirkonnas. Mees, kes asub just tema taga, hoiab käes prahi seest leitud kinga. Teadaolevalt sai surma vähemalt neli inimest. (AP foto)

Meie valgest lõunast, kes teame paremini, peame langetama karmima otsuse.

Meie, kes me teame paremini, lõime kliima laste tapmiseks nende poolt, kes seda ei tee.

Me hoiame seda kinga käes, Southerner. Vaadakem seda otse ja vaadakem verd sellel. Võrrelgem seda neegrit välja vahetanud lõunapoolsete avalike meeste vääritute sõnavõttudega; sobitage see etendusega, kus on vaimustavad lapsed, kelle vanemad ja õpetajad lubasid neil nädal aega enne seda pühapäeva Birminghamis neegrikooliealiste väikelaste kambakesi epiteete sülitada; hoidke kinga üleval ja vaadake sellest kaugemale Montgomery osariigi majja, kus on räägitud Alabama ametlikest hoiakutest kuumuse ja vihaga.

Ärgem süüdistagem mõnda jõhkrat lolli, kes ei teadnud midagi paremat.

Meie teame paremini. Loosime päeva. Me kanname kohtuotsust. Jumal halastagu vaesele lõunamaale, kes on nii juhitud. Kiirustagu juhtunu päeva, mil hea lõuna, mis tõesti elab ja on suure olemusega, tõuseb sellele rassilise mõistmise ja ühise inimkonna väljakutsele ning oma kinnitamatu julguse täies jõus ennast kehtestab.

Pühapäevakooli etendus Birminghamis on lõppenud. Nutuva neegriemaga seisame kibeda suitsu sees ja hoiame kinga käes. Kui meie lõunaosa saab kunagi olla selline, nagu me soovime, istutame neile neljale väikesele hauale, mille kaevasime, nüüd lõuna jaoks õilsama otsusekindlusega lille.